Alkoholist loobumine. Samm sõltumatusele lähemal.

Väga huvitav, et just hilisõhtuti tekib tunne, nagu peaks järjekordse peas kaua tiksunud mõttekäigu arvutisse tippima, enne kui saab rahulikult unenägusi vaatama minna.

Täna tahaks rääkida alkoholist. Täpsemalt selle tarbimisest.
Aga ei - ma ei hakka üldse rääkima sellest, et alkohol tervisele kahjulik, et see hävitab ajurakke, tekitab sõltuvust, rikub elusid ja lennutab tuulde suured rahasummad (mõnel kulubki ju terve sissetulek just alkoholi peale). Ma tahan sellele teemale läheneda pisut teise nurga alt. 

Mul on häbi seda nii otse öelda, aga olen oma elus päris tihti alkoholi tarbinud. Siiralt on häbi. Kõik mu sõbrad ja kogu pere on olnud tunnistajaks sellele, et alkohol on peaaegu terve elu olnud mu truu kaaslane kõikvõimalikel koosviibimistel, suveüritustel (talvel ka tegelikult), reisidel, väljasõitudel ja kokkusaamistel.
Mind on nii häirima hakanud see teadmine, et alkohol on paljude (juba väga noorte!) inimeste eludesse ennast nii kinni naelutanud, et mõned tegevused ongi sellised, mida üldsus ilma alkoholita ei tee (näiteks öösel linnas peol või lemmik pop-ansambli kontserdil käimine). Ja vaadake nüüd kui ilus sõnapaar on välja mõeldud- alkoholi tarbmine. Kõlab peenelt, eks? Olgem realistlikud, alkoholi tarbimine = joomine. Kõik, kes "tarbivad alkoholi" tegelikult joovad. See kõlab palju jubedamalt, kas pole?
Samas ma ei väida, et kõik, kes joovad on joodikud. See on hoopis teine teema, mida ma ei hakka täna arutama. 

Esimesena jõin ennast päris purju oma 13. salajasel sünnipäeval. Sõbrannadega. Tervitused, kes ennast ära tundsid! :) See oli siis peaaegu 14 aastat tagasi, kui alkoholi kättesaadavus alaealistele... võiks öelda, et ei valmistanud mingisuguseid raskusi. Tallinna Hipodroomi väravas oli selline "tore" väike putka, kus müüjatest keegi liiga noort vanust probleemiks ei pidanud, kui oli vaja seda GIN'i purki kätte saada. 

Alates sellest sünnipäevast, kuni selle aasta oktoobrini, olen regulaarselt alkoholi tarbinud. Väljaarvatud siis, kui ma last ootasin. Õnneks suutsin selleks ajaks alkoholist juba loobuda. Ühel õhtul sõbrannaga veini juues, sündis järsult otsus, et see pudel jääb viimaseks. Miks ma siis nii otsustasin? Lisaks sellele, et alkohol on tervisele ja rahakotile kahjulik, on minu jaoks veel rida põhjuseid, miks otsustasin joomise lõpetada. Siin on viis peamist: 

1) Alkohol võimendab emotsioone. See tähendab seda, et kui ma kainelt olin kergelt rõõmus, siis joonuna lausa ülirõõmus. Ja kui kainena olin kurb, siis purjus olekus ma võimendasin kõike üle ja näiteks isegi nutsin. Korduvalt. Kõik naljad on purjus olekus naljakamad. Aga miks emotsioonide võimendamine halb on? Sest need on võltsemotsioonid, mis purjus peaga tekivad. Kainena saame me aru, et need ei olnud päris minu enda tunded. Miski muu juhtis ja võimendas neid. Ma ei taha enam elada nii, et miski muu kujundab mu tundmusi ja emotsioone. Ma tahan tunda päris rõõmu ja päris kurbust. Päris emotsioone, mis jäävad meelde ja mis on loogiliselt põhjendatud. Tahan võtta täieliku vastutuse oma tegude ja väljaöeldud sõnade eest. Isver, kui tihti tundsin järgmine päev nende feikemotsioonide tõttu piinlikust ja häbi. Korduvalt oli tunne, et ma ei tahagi enam voodist välja tulla. Tegude ja sõnade pärast oli nii piinlik. Aga alati sain sellest üle ja kõik võis taas korduda. Oh, ma võiks nii palju näiteid siia selle kohta tuua, aga jällegi - mul oleks ikka pisut piinlik sellest nii avalikult rääkida. 

2) Purjus olles tundub, et aeg liigub kiiremini. Räägin ikka oma kogemustest ainult. Alati, kui alkoholi tarbisin, läks aeg nii kiiresti, et väga tihti ei saanud arugi, kui järsku hommik käes oli ja uue päeva päike tõusma hakkas. Elu on nii lühike niigi - miks ma peaksin tahtma seda, et aeg kiiremini edasi liiguks? Praegu ma tahan nautida igat sekundit, tundes päris emotsioone, olgu need siis positiivsed või negatiivsed. Vähemalt need on päris, eks. Selleks polnud isegi mäluauku ennast vaja juua, et järgmisel päeval detailselt kõike ei mäletaks, mis eelmine õhtu tehtud/räägitud/kogetud sai. Kui kurb see on! Miks me lahutame meelt nii, et sellest detailseid mälestusi ei jää? Järgmisel päeval oligi meeles peamine, et kui palju alkoholi peo käigus ära joodi...

3) Alkohol annab palju kaloreid. Jah, neiud. Kui keegi on samuti terve elu kehakaalu pärast muretsenud, siis tagantjärgi oma elu vaadates tundub ikka halenaljakas, kui pärast rasket treeningut samal õhtul sõpradega välja jooma läksin. Nullisin sellega ju kõik pingutused ära. Pudel veini on kaloraažilt umbes sama nagu keskmine MacDonald'si eine. Kange alkohol on veel "topeltrammusam". Kõigele lisaks tekitab joomine suurenenud söögiisu - jällegi üks fake-tunne, mille alkohol põhjustab.

4) Alkohol tekitab võlts-sõprust (ehk joomakaaslasi). Need on need inimesed, kellega on millestki rääkida ainult siis, kui pidu käib ja paar siidrit on juba alla kulistatud. Muul ajal ühendust ei hoita ja üksteise vastu huvi ei tunta. Mul on selliseid joomakaaslasi olnud elus päris mitmeid (tänaseks pole neid enam mu Facebooki sõbralistis isegi mitte). Kui ma praegu üritasin meenutada, et kas purjus olekus tutvunud inimene on saanud hiljem päris sõbraks.... siis ausalt, neid ei ole tänaseks mitte ühtegi alles.

5) Alkohol suunab valikuid. Hakkasin tähele panema seda, et alkoholi tõttu pidin nii mõnigi kord oma otsused ümber korraldama. Näiteks pidin Tallinnas elades vahel minema kaugemasse poodi, sest nurgapealses Grossis ei olnud seda veini, mida mulle juua meeldis. Maal elades pole asi sugugi parem.
Tihti on just alkohol see, mis otsustab suupistete valiku üle. Ei paku ju külalistele viina või õlle kõrvale sefiiritorti. Vein soovib ka just teatud suupisteid nagu juust näiteks. Ja oliivid! Mida ma õppisingi sööma just veini juues. Varem ei maitsenud need mulle üldse. Lühidalt - alkohol otsustab, mis kell hiljemalt poodi peab jõudma, mida lauale juurde osta ning millisesse poodi üldse minna tuleb. Alkohol otsustab ka selle, kes saab rooli istuda ja kes ei saa.

Neid põhjuseid on tegelikult veel mitmeid, aga arvan, et tähtsamad said praegu kirja. Ärge nüüd arvake, et ma mingi padujoodik olin. Ma olin täiesti keskmine noor Tallinna neiu, kellel oli hea töökoht, päris kõrge palk, üürikorter kesklinnas, mul olid hobid ja sõbrad, mõnda aega ka elukaaslane jne. Alkoholil on võime jääda selle kõige taustal märkamatuks. Enamasti tundus, nagu seda polnudki eriti mu elus. Aga see tundmus oli eksitav.

Samas ei väida ma, et joomisel mitte ühtegi head külge pole olemas. Kindlasti on! Aga ma ei taha nendel peatuda, sest need ei ole minu jaoks eriti märkimisväärsed.

Oi, mul on küll päris "alasti" tunne nüüd, et oma häbiväärse mineviku selliselt paljastan, aga pidin sellest lihtsalt kirjutama. Äkki keegi hakkab selliseid asju märkama varem kui mina ja otsustab samuti alkoholist loobuda.

Ma loodan väga, et ma kedagi oma väljaütlemistega ei solvanud. Ma ei mõista kedagi hukka. Mul ei ole kahju, et mu elu selline oli. Ma ei kahetse mitte midagi. ÕNNEKS mul puuduvad kogemused narkootikumidega ja siinkohal omadest kogemustest ei saa rääkida, aga olen enam kui veendunud, et narkootikumidega on asi palju hullem.  Palun püüdke ennast neist eemal hoida. 
Ja üldse...inimesed, ärge olge mõnuainete orjad, tundke päris emotsioone päris sõprade keskel. Tehke oma valikuid sõltumatult ja osake aega veeta ja lõõgastuda ka kainelt!

Materiaalse vähenõudlikkusega pangaorjusest priiks

On kottpime novembrikuu õhtu. Päev oli väga sisutihe ning seda kummalisem on, et ma ei suuda uinuda.
Iga kord, kui mul ei tule magama minnes und, hakkavad peas keerlema mõtted, mis ei leia rahu. Justkui nagu kehadest lahkunud vaevatud hinged, kes jäävad kõlkuma maapealse ja hauataguse elu vahele. Mis seal ikka, parem lasen need vabaks.


Täna tahaksin kirjutada sellest, kuidas mind pahandab kaasaja norm, et ühelgi keskmisel perekonnal ei ole võimalik eluaset soetada enam ilma laenudeta.
Laen, liising, maksmine osade kaupa, järelmaks... - kõik need ilusad sõnad tähendavad võlga.

Vaata enda ümber ringi ja otsi, kas Sul leidub mõni tuttav, kellel puudub koduaseme võlg, aga ta elab sõltumatult oma vanematest-sõpradest väljaostetud korteris või majas? Kui leidub mõni selline, ole hea, anna teada, kuidas see tal õnnestus. Mina võin ka siinkohal käe püsti tõsta, sest tänu juhustele ja mu abikaasa õigetele otsustele oleme vabad nii kodulaenust kui ka autoliisingust.
Samas ühiskond justkui töötaks aktiivselt meiesugustele vastu, pakkudes tungiva järjepidevusega igal nurgal võimalust midagi laenuga soetada. Peale kodu ja auto on võimalik liisida absoluutselt kõike. Mulle ei tule mitte midagi ette, mida järelmaksuga osta ei saaks. Aga kas see on ikka normaalne? Kes peaks selle eest hoolitsema, et laen ei oleks iga meie vajaduse ainus lahendus?

Olen nõus, et laenudel on olemas ka positiivne külg ning olen isegi neid enda hüvanguks kasutada jõudnud (õppelaen). Tõepoolest, laenud võimaldavad keskklassi inimesel elada inimväärset elu ja täita kergemat teedpidi oma materiaalsed unistused. Milles probleem, kõik on rahul?

Rikas ei pea esmaste vajaduste rahuldamiseks laenama ning vaesem rahvas ei saa nautida ka laenude võimaldatud hüvesid, kuid just keskklassile on pangad välja mõelnud rida ahvatlusi, millest keelduda suurem hulk siiski ei näe põhjust. Ja mina ei mõista neid hukka ka. Aga oi, kui hukutav ja petlik on pilt õndsast pereelust, kui inimesed kannavad seljas eluaegset laenu. Tegelikult elavad nad ju kõik need aastad võlga tõlgendava miinusmärgi varjus (ma olen tuhat korda õnnistatud, et ma ei tea, mida see tunne tähendab).

Veelkord mainin, et ma ei mõista neid inimesi hukka. Pigem tunnen kaasa, et ei leitud muid võimalusi provokatsioonile mitte alluda. Ma ei ole ise ka üldse kindel, kas mul see edaspidi ikka õnnestub, aga teen kõik selleks, et laenutõbi mind ei nakataks.

Tegelikult on ju absurdne, et hinnad on palgatasemest nii palju kõrgemad, et kõige elementaarsemad vajadused peame aastate või aastakümnete pikkuste laenude abil lahendama - kodu, sõiduvahend, remont, õpingud jne. Minu meelest on eriline oskus, mitte alluda sellele aina süvenevale ühiskonnamudelile, mis vägisi sunnib inimesi laenama ja suhtuma laenu kui elementaarsesse elu osasse. See ei peaks nii olema!

Mõistan, kui paljude jaoks ei olegi võlgades elamine mingi probleem ja selline elu võib kellegi jaoks kindlasti olla ka rahuldust pakkuv... aga kui paljud käivad terve elu vägisi tööl, et napilt oma perekonda ning pankasid toita. Kui paljud elavad hirmus kaotada töökoht ja seetõttu ei julge töökohal oma õigusi nõuda või arvamust avaldada? Me ei tea nende allasurutud inimeste tegelikku hulka, aga ma olen kindel, et neid on palju. Ja kui ma saaks midagi nende jaoks teha, siis ma luban, et teeksin seda. Võime ju parastavalt neid endid süüdistada, et pole suutnud oma elus õigeid valikuid teha, kui igapäevane rutiin ja töölkäimine on tüütu ja stressirikas kohustus. Aga samas riiklikul tasemel tullakse appi SMS-laenude võtjatele kehtestades uusi seadusi ohvrite kasuks. Mina ei leia, et parastamine on siinkohal õige lähenemine, neid inimesi tuleks aidata. Moraalselt eelkõige.

Ohh...see teema on jälle selline, millest võiksin kedrata tunde, aga tean, et see ei vii nagunii kusagile. Ainus, mis mina soovitada saan sellistele inimestele, kes on valinud eluaegse pangaorjuse - valige endale meelepärane töökoht. Otsige seda nii kaua kuni leiate. Pange endale tööalaseid sihte, saavutage ja tähistage neid, et enamus aeg elupäevadest ei mööduks sihitult staatilises rütmis ning pingsalt tööpäeva lõppu oodates.

Meie perekonnal ei ole kallist autot, uhket villat ega korterit Tallinna Vanalinnas. Ma lepiksin ka ettekandja tööga lähedal asuvas pubis, kui ma lapsega kodus ei saaks olla ning vaikselt ettevõtlusega pusimine ennast ära ei tasuks. Materiaalne vähenõudlikkus on minu (ja meie perekonna) voorus. Erinevalt enamusest ei meeldigi meile üldse raha. Kõik asjad võiks olla ideaalis vahetuskaubana selle vastu, mida me ise oma talus igapäevaselt toodame. Aga need on tänapäeval kahjuks rahaga võrreldes imepisikese väärtusega.

Usaldus. Armastus. Tänulikkus.

Meie väärtushinnangud nõuavad tavapärasest midagi teistsugust - meil on võimalus iga hetk toast õue astuda, hingata sisse värskendavat maaõhku, süüa omakasvavatud taimi ja liha, katsuda päris elu oma loomakoplites ning suhelda nendega, tänada neid eksisteerimise eest, vaadelda, kuidas sünnivad uued elud ning nutta südamest, kui need lahkuvad... ja vaid nii ma olen päriselt õnnelik. Aitäh elu, et olen välja teeninud võimaluse seda kõike praegu kogeda!

Sellest, kuidas meie valikud peaksid olema teadlikumad

Väga meeldiv tutvuda, mina olen Riin – Vanaoru talu perenaine, oma mehe abikaasa, ühe tütre ema, mitmete koduloomade ja –lindude kasvataja ja  nende tuline armastaja. 

Ma olen elanud maal pisut üle pooleteise aasta ning tung endast välja kirjutada siin elades tekkinud mõtted on tegelikult juba olnud algusest peale. Ei tea, miks ma sellega nii kaua venitasin, sest kirjutamine aitab mõtteid korrastada, stressi maandada ja kes teab – äkki ühendada ka mõttekaaslasi.

Sellest, kuidas ma tallinlasena 25-aastaselt oma abikaasaga Põlvamaale kolisin, jõuan veel kindlasti pikemalt kirjutada, aga täna tahan välja lasta kogunenud mõttevalangu, millest mu mõttesahtlid on viimastel kuudel  ääreni täis valgunud, kui väga piltlikult ennast väljendada. Teema, mis minu jaoks on väga oluline, peab lihtsalt minust täna välja saama.

Oled Sa mõelnud, kui tihti me teeme igapäevases rutiinis kulgedes teadlikke valikuid? Arvad, et piisavalt tihti? Olgu, see on Sinu õigus.
Räägin siis omadest kogemustest. Panin ükskord mõttes ritta asjad, mille tootmistest mul halli aimugi ei ole, kuid oma igapäevases elus kasutan. Eleketer ja riided kindlasti. Jah, teatavad üldised teadmised mul ju on sellest, kuidas tekib elekter ja kuidas iga päev pistikut steplisse lükates see mu nutiseadmesse voolab ning viimane laadimist alustab. Või kuidas tehakse riideid – ma ju tegelikult tean seda, aga kas ma teadvustan IGApäevaselt , millise jalajälje konkreetselt minu riiete tootmine loodusesse on jätnud? Ma teadsin enda meelest ka päris hästi seda, kuidas jõuab minu söögilauale kanamuna ja lehmapiim.  Ma eksisin väga rängalt. On olnud väga suur rõõm veisekasvatuse kursuse käigus ennast selles vallas harida ning tänaseks saan väita, et olen omandanud päris põhjalikult teadmised sellest, kuidas tegelikult broilerkanad, piimalehmad ja lihaveised oma elupäevi veedavad ning kuidas need üldiselt lõppevad.

Kas Sinu meelest on see täiesti normaalne, et paljudes piimafarmides elanud piimalehmad hingavad viimast korda värsket õhku ja ampsavad viimast korda rohelust veidi üle aasta vanusena? Ja pärast seda, kui ta on iga aasta vasika sünnitanud, kes ta juurest esimesel päeval võõrutatakse, sureb kolme-nelja aastasena vähenenud piimatoodangu tõttu lihakombinaadis? Sellisel lehmal on veel hästi läinud - mõni lehm ei ole mitte kunagi karjamaal käinud. Need lehmad, kes ei jää tiineks lähevad üldiselt kohe kombinaati ja mõnda „õnnistatakse“ enne seda veel mõne valuliku haiguse käes piinlemise (milleks-ravida-ta-läheb-ju-kombinaati suhtumine) ja üksindusega. Mitte keegi, ei vaata enne tapamajja siirdumist sellele norutavale loomale otsa ega täna teda selle eest, et ta oma elu inimkonna jaoks lähipäevil ohverdab. Ma ei olnud absoluutselt varem mõelnud sellele, et ka selliseid õnnetuid loomi satub massiliselt igapäevaselt inimeste söögitaldrikule. Sigade ja kanade elu ei tasu üldse kirjeldada, neil on minu meelest veel õõvastavamad elutingimused.

Küsite, et kas mina siis liha ei söö? Söön ikka, mulle väga maitseb liha. Ma lihtsalt ei talu

mõtet, et loomakasvatusega tegelevad tihti inimesed, kellel on loomade heaolust täielikult ükskõik ja annavad kogu ühiskonnale inimlikust aspektist lähtudes kohutavat eeskuju. Ma lihtsalt ei mõista, miks on Eesti pöördunud suurtootmise usku?
Kas Sina ei eelistaks soetada selle looma liha, kes veetis kõik suved rohelisel karjamaal, oli nii kaua oma ema juures, kuni piim udaratest lõppes ning ka ise lõpuks vasika üles kasvatas? Miks me ostame poest nende loomade liha, kes suuresti nendest rõõmudest on majanduslikku kasu silmas pidades ilma jäetud? Miks meie riik on unarusse jätnud väiketootjad, kellel on aega ja tahtmist oma loomakarjale elamisväärseid tingimusi luua ning tegelevad loomakasvatusega ikka loomaarmastusest mitte rahaahnusest? Kuidas saab see olla võimalik, et tuhandete loomade elud on nende omanike silmis emotsionaalsete väärtusteta, neisse suhtutakse alates sünnist kui rümpadesse, kes verest tilkudes konksu otsas kõiguvad. Minu meelest ei õigusta sellist tootmise stiili mitte ükski seletus.

Ja siis mõni küsib, et kas suudaksin enda kasvatatud looma pärast ära süüa? Aga loomulikult – vähemalt võimaldasin talle ilusa elu ning tänasin teda siiralt ohverduse eest. Lisaks - Vanaoru talu Šoti mägiveiste viimane söömaaeg saab olema parim, mida ta tahta võib. Tänu nendele teadmistele oskaksin liha väärtust palju rohkem hinnata ning naudiksin igat suutäit.
Arvad, et nii mõtleb tõesti ainult üks rumal ja naiivne blondiin? Täpselt samal arvamusel on ka näiteks Facebooki looja Mark Zuckerberg, kes 2011ndal aastal sõi ainult nende loomade liha, kelle ta ise tappa suutis – et mitte unustada tänutunnet võimaluse eest üldse süüa liha. Viidatud artikkel lõppeb täpselt sama ideega, mis minul ajajooksul tekkinud on: „Mul ei ole midagi nende inimeste vastu, kes söövad liha, aga ma arvan, et nad peaksid suutma võtta ka vastutuse ning olema tänulik selle eest, mida nad söövad, mitte ignoreerida teadmist, kust see pärineb.“

Ja teate, kes on kõige kohutavamad inimesed - need, kes seda kõike põhjalikult teavad, aga keda ei häiri see teadmine karvavõrdki ja külma südamega ei võimalda jätkuvalt loomadele elamisväärseid tingimusi.

Ma võiks veel väga pikalt ja emotsionaalselt sellest teemast veskit jahvatada, aga arvan, et minu mõte juba elab vähemalt nii mõnegi lugeja peas edasi.  Minu soov: palun mõelge selle looma peale, keda te sööte ja tänage teda mõttes, sest te võite olla ainsad, kes seda kunagi teinud on.

Et mitte päris pisarates selle teema kotisuu täna kinni siduda, võin õnneks väita ka seda, et selline olukord ei iseloomusta kõiki loomakasvatusega tegelevaid ettevõtteid ning on loota ka riiklikul tasemel veiste (ja ka teiste tootmisloomade)pidamise ja selleks ettenähtud ruumide või ehitise seaduse täiendumist ja kontroll karmistub.