Iga kord, kui mul ei tule magama minnes und, hakkavad peas keerlema mõtted, mis ei leia rahu. Justkui nagu kehadest lahkunud vaevatud hinged, kes jäävad kõlkuma maapealse ja hauataguse elu vahele. Mis seal ikka, parem lasen need vabaks.
Täna tahaksin kirjutada sellest, kuidas mind pahandab kaasaja norm, et ühelgi keskmisel perekonnal ei ole võimalik eluaset soetada enam ilma laenudeta. Laen, liising, maksmine osade kaupa, järelmaks... - kõik need ilusad sõnad tähendavad võlga.
Vaata enda ümber ringi ja otsi, kas Sul leidub mõni tuttav, kellel puudub koduaseme võlg, aga ta elab sõltumatult oma vanematest-sõpradest väljaostetud korteris või majas? Kui leidub mõni selline, ole hea, anna teada, kuidas see tal õnnestus. Mina võin ka siinkohal käe püsti tõsta, sest tänu juhustele ja mu abikaasa õigetele otsustele oleme vabad nii kodulaenust kui ka autoliisingust.
Samas ühiskond justkui töötaks aktiivselt meiesugustele vastu, pakkudes tungiva järjepidevusega igal nurgal võimalust midagi laenuga soetada. Peale kodu ja auto on võimalik liisida absoluutselt kõike. Mulle ei tule mitte midagi ette, mida järelmaksuga osta ei saaks. Aga kas see on ikka normaalne? Kes peaks selle eest hoolitsema, et laen ei oleks iga meie vajaduse ainus lahendus?
Olen nõus, et laenudel on olemas ka positiivne külg ning olen isegi neid enda hüvanguks kasutada jõudnud (õppelaen). Tõepoolest, laenud võimaldavad keskklassi inimesel elada inimväärset elu ja täita kergemat teedpidi oma materiaalsed unistused. Milles probleem, kõik on rahul?
Rikas ei pea esmaste vajaduste rahuldamiseks laenama ning vaesem rahvas ei saa nautida ka laenude võimaldatud hüvesid, kuid just keskklassile on pangad välja mõelnud rida ahvatlusi, millest keelduda suurem hulk siiski ei näe põhjust. Ja mina ei mõista neid hukka ka. Aga oi, kui hukutav ja petlik on pilt õndsast pereelust, kui inimesed kannavad seljas eluaegset laenu. Tegelikult elavad nad ju kõik need aastad võlga tõlgendava miinusmärgi varjus (ma olen tuhat korda õnnistatud, et ma ei tea, mida see tunne tähendab).
Veelkord mainin, et ma ei mõista neid inimesi hukka. Pigem tunnen kaasa, et ei leitud muid võimalusi provokatsioonile mitte alluda. Ma ei ole ise ka üldse kindel, kas mul see edaspidi ikka õnnestub, aga teen kõik selleks, et laenutõbi mind ei nakataks.
Tegelikult on ju absurdne, et hinnad on palgatasemest nii palju kõrgemad, et kõige elementaarsemad vajadused peame aastate või aastakümnete pikkuste laenude abil lahendama - kodu, sõiduvahend, remont, õpingud jne. Minu meelest on eriline oskus, mitte alluda sellele aina süvenevale ühiskonnamudelile, mis vägisi sunnib inimesi laenama ja suhtuma laenu kui elementaarsesse elu osasse. See ei peaks nii olema!
Mõistan, kui paljude jaoks ei olegi võlgades elamine mingi probleem ja selline elu võib kellegi jaoks kindlasti olla ka rahuldust pakkuv... aga kui paljud käivad terve elu vägisi tööl, et napilt oma perekonda ning pankasid toita. Kui paljud elavad hirmus kaotada töökoht ja seetõttu ei julge töökohal oma õigusi nõuda või arvamust avaldada? Me ei tea nende allasurutud inimeste tegelikku hulka, aga ma olen kindel, et neid on palju. Ja kui ma saaks midagi nende jaoks teha, siis ma luban, et teeksin seda. Võime ju parastavalt neid endid süüdistada, et pole suutnud oma elus õigeid valikuid teha, kui igapäevane rutiin ja töölkäimine on tüütu ja stressirikas kohustus. Aga samas riiklikul tasemel tullakse appi SMS-laenude võtjatele kehtestades uusi seadusi ohvrite kasuks. Mina ei leia, et parastamine on siinkohal õige lähenemine, neid inimesi tuleks aidata. Moraalselt eelkõige.
Ohh...see teema on jälle selline, millest võiksin kedrata tunde, aga tean, et see ei vii nagunii kusagile. Ainus, mis mina soovitada saan sellistele inimestele, kes on valinud eluaegse pangaorjuse - valige endale meelepärane töökoht. Otsige seda nii kaua kuni leiate. Pange endale tööalaseid sihte, saavutage ja tähistage neid, et enamus aeg elupäevadest ei mööduks sihitult staatilises rütmis ning pingsalt tööpäeva lõppu oodates.
Meie perekonnal ei ole kallist autot, uhket villat ega korterit Tallinna Vanalinnas. Ma lepiksin ka ettekandja tööga lähedal asuvas pubis, kui ma lapsega kodus ei saaks olla ning vaikselt ettevõtlusega pusimine ennast ära ei tasuks. Materiaalne vähenõudlikkus on minu (ja meie perekonna) voorus. Erinevalt enamusest ei meeldigi meile üldse raha. Kõik asjad võiks olla ideaalis vahetuskaubana selle vastu, mida me ise oma talus igapäevaselt toodame. Aga need on tänapäeval kahjuks rahaga võrreldes imepisikese väärtusega.
 |
| Usaldus. Armastus. Tänulikkus. |
Meie väärtushinnangud nõuavad tavapärasest midagi teistsugust - meil on võimalus iga hetk toast õue astuda, hingata sisse värskendavat maaõhku, süüa omakasvavatud taimi ja liha, katsuda päris elu oma loomakoplites ning suhelda nendega, tänada neid eksisteerimise eest, vaadelda, kuidas sünnivad uued elud ning nutta südamest, kui need lahkuvad... ja vaid nii ma olen päriselt õnnelik. Aitäh elu, et olen välja teeninud võimaluse seda kõike praegu kogeda!
