Alkoholist loobumine. Samm sõltumatusele lähemal.

Väga huvitav, et just hilisõhtuti tekib tunne, nagu peaks järjekordse peas kaua tiksunud mõttekäigu arvutisse tippima, enne kui saab rahulikult unenägusi vaatama minna.

Täna tahaks rääkida alkoholist. Täpsemalt selle tarbimisest.
Aga ei - ma ei hakka üldse rääkima sellest, et alkohol tervisele kahjulik, et see hävitab ajurakke, tekitab sõltuvust, rikub elusid ja lennutab tuulde suured rahasummad (mõnel kulubki ju terve sissetulek just alkoholi peale). Ma tahan sellele teemale läheneda pisut teise nurga alt. 

Mul on häbi seda nii otse öelda, aga olen oma elus päris tihti alkoholi tarbinud. Siiralt on häbi. Kõik mu sõbrad ja kogu pere on olnud tunnistajaks sellele, et alkohol on peaaegu terve elu olnud mu truu kaaslane kõikvõimalikel koosviibimistel, suveüritustel (talvel ka tegelikult), reisidel, väljasõitudel ja kokkusaamistel.
Mind on nii häirima hakanud see teadmine, et alkohol on paljude (juba väga noorte!) inimeste eludesse ennast nii kinni naelutanud, et mõned tegevused ongi sellised, mida üldsus ilma alkoholita ei tee (näiteks öösel linnas peol või lemmik pop-ansambli kontserdil käimine). Ja vaadake nüüd kui ilus sõnapaar on välja mõeldud- alkoholi tarbmine. Kõlab peenelt, eks? Olgem realistlikud, alkoholi tarbimine = joomine. Kõik, kes "tarbivad alkoholi" tegelikult joovad. See kõlab palju jubedamalt, kas pole?
Samas ma ei väida, et kõik, kes joovad on joodikud. See on hoopis teine teema, mida ma ei hakka täna arutama. 

Esimesena jõin ennast päris purju oma 13. salajasel sünnipäeval. Sõbrannadega. Tervitused, kes ennast ära tundsid! :) See oli siis peaaegu 14 aastat tagasi, kui alkoholi kättesaadavus alaealistele... võiks öelda, et ei valmistanud mingisuguseid raskusi. Tallinna Hipodroomi väravas oli selline "tore" väike putka, kus müüjatest keegi liiga noort vanust probleemiks ei pidanud, kui oli vaja seda GIN'i purki kätte saada. 

Alates sellest sünnipäevast, kuni selle aasta oktoobrini, olen regulaarselt alkoholi tarbinud. Väljaarvatud siis, kui ma last ootasin. Õnneks suutsin selleks ajaks alkoholist juba loobuda. Ühel õhtul sõbrannaga veini juues, sündis järsult otsus, et see pudel jääb viimaseks. Miks ma siis nii otsustasin? Lisaks sellele, et alkohol on tervisele ja rahakotile kahjulik, on minu jaoks veel rida põhjuseid, miks otsustasin joomise lõpetada. Siin on viis peamist: 

1) Alkohol võimendab emotsioone. See tähendab seda, et kui ma kainelt olin kergelt rõõmus, siis joonuna lausa ülirõõmus. Ja kui kainena olin kurb, siis purjus olekus ma võimendasin kõike üle ja näiteks isegi nutsin. Korduvalt. Kõik naljad on purjus olekus naljakamad. Aga miks emotsioonide võimendamine halb on? Sest need on võltsemotsioonid, mis purjus peaga tekivad. Kainena saame me aru, et need ei olnud päris minu enda tunded. Miski muu juhtis ja võimendas neid. Ma ei taha enam elada nii, et miski muu kujundab mu tundmusi ja emotsioone. Ma tahan tunda päris rõõmu ja päris kurbust. Päris emotsioone, mis jäävad meelde ja mis on loogiliselt põhjendatud. Tahan võtta täieliku vastutuse oma tegude ja väljaöeldud sõnade eest. Isver, kui tihti tundsin järgmine päev nende feikemotsioonide tõttu piinlikust ja häbi. Korduvalt oli tunne, et ma ei tahagi enam voodist välja tulla. Tegude ja sõnade pärast oli nii piinlik. Aga alati sain sellest üle ja kõik võis taas korduda. Oh, ma võiks nii palju näiteid siia selle kohta tuua, aga jällegi - mul oleks ikka pisut piinlik sellest nii avalikult rääkida. 

2) Purjus olles tundub, et aeg liigub kiiremini. Räägin ikka oma kogemustest ainult. Alati, kui alkoholi tarbisin, läks aeg nii kiiresti, et väga tihti ei saanud arugi, kui järsku hommik käes oli ja uue päeva päike tõusma hakkas. Elu on nii lühike niigi - miks ma peaksin tahtma seda, et aeg kiiremini edasi liiguks? Praegu ma tahan nautida igat sekundit, tundes päris emotsioone, olgu need siis positiivsed või negatiivsed. Vähemalt need on päris, eks. Selleks polnud isegi mäluauku ennast vaja juua, et järgmisel päeval detailselt kõike ei mäletaks, mis eelmine õhtu tehtud/räägitud/kogetud sai. Kui kurb see on! Miks me lahutame meelt nii, et sellest detailseid mälestusi ei jää? Järgmisel päeval oligi meeles peamine, et kui palju alkoholi peo käigus ära joodi...

3) Alkohol annab palju kaloreid. Jah, neiud. Kui keegi on samuti terve elu kehakaalu pärast muretsenud, siis tagantjärgi oma elu vaadates tundub ikka halenaljakas, kui pärast rasket treeningut samal õhtul sõpradega välja jooma läksin. Nullisin sellega ju kõik pingutused ära. Pudel veini on kaloraažilt umbes sama nagu keskmine MacDonald'si eine. Kange alkohol on veel "topeltrammusam". Kõigele lisaks tekitab joomine suurenenud söögiisu - jällegi üks fake-tunne, mille alkohol põhjustab.

4) Alkohol tekitab võlts-sõprust (ehk joomakaaslasi). Need on need inimesed, kellega on millestki rääkida ainult siis, kui pidu käib ja paar siidrit on juba alla kulistatud. Muul ajal ühendust ei hoita ja üksteise vastu huvi ei tunta. Mul on selliseid joomakaaslasi olnud elus päris mitmeid (tänaseks pole neid enam mu Facebooki sõbralistis isegi mitte). Kui ma praegu üritasin meenutada, et kas purjus olekus tutvunud inimene on saanud hiljem päris sõbraks.... siis ausalt, neid ei ole tänaseks mitte ühtegi alles.

5) Alkohol suunab valikuid. Hakkasin tähele panema seda, et alkoholi tõttu pidin nii mõnigi kord oma otsused ümber korraldama. Näiteks pidin Tallinnas elades vahel minema kaugemasse poodi, sest nurgapealses Grossis ei olnud seda veini, mida mulle juua meeldis. Maal elades pole asi sugugi parem.
Tihti on just alkohol see, mis otsustab suupistete valiku üle. Ei paku ju külalistele viina või õlle kõrvale sefiiritorti. Vein soovib ka just teatud suupisteid nagu juust näiteks. Ja oliivid! Mida ma õppisingi sööma just veini juues. Varem ei maitsenud need mulle üldse. Lühidalt - alkohol otsustab, mis kell hiljemalt poodi peab jõudma, mida lauale juurde osta ning millisesse poodi üldse minna tuleb. Alkohol otsustab ka selle, kes saab rooli istuda ja kes ei saa.

Neid põhjuseid on tegelikult veel mitmeid, aga arvan, et tähtsamad said praegu kirja. Ärge nüüd arvake, et ma mingi padujoodik olin. Ma olin täiesti keskmine noor Tallinna neiu, kellel oli hea töökoht, päris kõrge palk, üürikorter kesklinnas, mul olid hobid ja sõbrad, mõnda aega ka elukaaslane jne. Alkoholil on võime jääda selle kõige taustal märkamatuks. Enamasti tundus, nagu seda polnudki eriti mu elus. Aga see tundmus oli eksitav.

Samas ei väida ma, et joomisel mitte ühtegi head külge pole olemas. Kindlasti on! Aga ma ei taha nendel peatuda, sest need ei ole minu jaoks eriti märkimisväärsed.

Oi, mul on küll päris "alasti" tunne nüüd, et oma häbiväärse mineviku selliselt paljastan, aga pidin sellest lihtsalt kirjutama. Äkki keegi hakkab selliseid asju märkama varem kui mina ja otsustab samuti alkoholist loobuda.

Ma loodan väga, et ma kedagi oma väljaütlemistega ei solvanud. Ma ei mõista kedagi hukka. Mul ei ole kahju, et mu elu selline oli. Ma ei kahetse mitte midagi. ÕNNEKS mul puuduvad kogemused narkootikumidega ja siinkohal omadest kogemustest ei saa rääkida, aga olen enam kui veendunud, et narkootikumidega on asi palju hullem.  Palun püüdke ennast neist eemal hoida. 
Ja üldse...inimesed, ärge olge mõnuainete orjad, tundke päris emotsioone päris sõprade keskel. Tehke oma valikuid sõltumatult ja osake aega veeta ja lõõgastuda ka kainelt!