Sellest, kuidas meie valikud peaksid olema teadlikumad

Väga meeldiv tutvuda, mina olen Riin – Vanaoru talu perenaine, oma mehe abikaasa, ühe tütre ema, mitmete koduloomade ja –lindude kasvataja ja  nende tuline armastaja. 

Ma olen elanud maal pisut üle pooleteise aasta ning tung endast välja kirjutada siin elades tekkinud mõtted on tegelikult juba olnud algusest peale. Ei tea, miks ma sellega nii kaua venitasin, sest kirjutamine aitab mõtteid korrastada, stressi maandada ja kes teab – äkki ühendada ka mõttekaaslasi.

Sellest, kuidas ma tallinlasena 25-aastaselt oma abikaasaga Põlvamaale kolisin, jõuan veel kindlasti pikemalt kirjutada, aga täna tahan välja lasta kogunenud mõttevalangu, millest mu mõttesahtlid on viimastel kuudel  ääreni täis valgunud, kui väga piltlikult ennast väljendada. Teema, mis minu jaoks on väga oluline, peab lihtsalt minust täna välja saama.

Oled Sa mõelnud, kui tihti me teeme igapäevases rutiinis kulgedes teadlikke valikuid? Arvad, et piisavalt tihti? Olgu, see on Sinu õigus.
Räägin siis omadest kogemustest. Panin ükskord mõttes ritta asjad, mille tootmistest mul halli aimugi ei ole, kuid oma igapäevases elus kasutan. Eleketer ja riided kindlasti. Jah, teatavad üldised teadmised mul ju on sellest, kuidas tekib elekter ja kuidas iga päev pistikut steplisse lükates see mu nutiseadmesse voolab ning viimane laadimist alustab. Või kuidas tehakse riideid – ma ju tegelikult tean seda, aga kas ma teadvustan IGApäevaselt , millise jalajälje konkreetselt minu riiete tootmine loodusesse on jätnud? Ma teadsin enda meelest ka päris hästi seda, kuidas jõuab minu söögilauale kanamuna ja lehmapiim.  Ma eksisin väga rängalt. On olnud väga suur rõõm veisekasvatuse kursuse käigus ennast selles vallas harida ning tänaseks saan väita, et olen omandanud päris põhjalikult teadmised sellest, kuidas tegelikult broilerkanad, piimalehmad ja lihaveised oma elupäevi veedavad ning kuidas need üldiselt lõppevad.

Kas Sinu meelest on see täiesti normaalne, et paljudes piimafarmides elanud piimalehmad hingavad viimast korda värsket õhku ja ampsavad viimast korda rohelust veidi üle aasta vanusena? Ja pärast seda, kui ta on iga aasta vasika sünnitanud, kes ta juurest esimesel päeval võõrutatakse, sureb kolme-nelja aastasena vähenenud piimatoodangu tõttu lihakombinaadis? Sellisel lehmal on veel hästi läinud - mõni lehm ei ole mitte kunagi karjamaal käinud. Need lehmad, kes ei jää tiineks lähevad üldiselt kohe kombinaati ja mõnda „õnnistatakse“ enne seda veel mõne valuliku haiguse käes piinlemise (milleks-ravida-ta-läheb-ju-kombinaati suhtumine) ja üksindusega. Mitte keegi, ei vaata enne tapamajja siirdumist sellele norutavale loomale otsa ega täna teda selle eest, et ta oma elu inimkonna jaoks lähipäevil ohverdab. Ma ei olnud absoluutselt varem mõelnud sellele, et ka selliseid õnnetuid loomi satub massiliselt igapäevaselt inimeste söögitaldrikule. Sigade ja kanade elu ei tasu üldse kirjeldada, neil on minu meelest veel õõvastavamad elutingimused.

Küsite, et kas mina siis liha ei söö? Söön ikka, mulle väga maitseb liha. Ma lihtsalt ei talu

mõtet, et loomakasvatusega tegelevad tihti inimesed, kellel on loomade heaolust täielikult ükskõik ja annavad kogu ühiskonnale inimlikust aspektist lähtudes kohutavat eeskuju. Ma lihtsalt ei mõista, miks on Eesti pöördunud suurtootmise usku?
Kas Sina ei eelistaks soetada selle looma liha, kes veetis kõik suved rohelisel karjamaal, oli nii kaua oma ema juures, kuni piim udaratest lõppes ning ka ise lõpuks vasika üles kasvatas? Miks me ostame poest nende loomade liha, kes suuresti nendest rõõmudest on majanduslikku kasu silmas pidades ilma jäetud? Miks meie riik on unarusse jätnud väiketootjad, kellel on aega ja tahtmist oma loomakarjale elamisväärseid tingimusi luua ning tegelevad loomakasvatusega ikka loomaarmastusest mitte rahaahnusest? Kuidas saab see olla võimalik, et tuhandete loomade elud on nende omanike silmis emotsionaalsete väärtusteta, neisse suhtutakse alates sünnist kui rümpadesse, kes verest tilkudes konksu otsas kõiguvad. Minu meelest ei õigusta sellist tootmise stiili mitte ükski seletus.

Ja siis mõni küsib, et kas suudaksin enda kasvatatud looma pärast ära süüa? Aga loomulikult – vähemalt võimaldasin talle ilusa elu ning tänasin teda siiralt ohverduse eest. Lisaks - Vanaoru talu Šoti mägiveiste viimane söömaaeg saab olema parim, mida ta tahta võib. Tänu nendele teadmistele oskaksin liha väärtust palju rohkem hinnata ning naudiksin igat suutäit.
Arvad, et nii mõtleb tõesti ainult üks rumal ja naiivne blondiin? Täpselt samal arvamusel on ka näiteks Facebooki looja Mark Zuckerberg, kes 2011ndal aastal sõi ainult nende loomade liha, kelle ta ise tappa suutis – et mitte unustada tänutunnet võimaluse eest üldse süüa liha. Viidatud artikkel lõppeb täpselt sama ideega, mis minul ajajooksul tekkinud on: „Mul ei ole midagi nende inimeste vastu, kes söövad liha, aga ma arvan, et nad peaksid suutma võtta ka vastutuse ning olema tänulik selle eest, mida nad söövad, mitte ignoreerida teadmist, kust see pärineb.“

Ja teate, kes on kõige kohutavamad inimesed - need, kes seda kõike põhjalikult teavad, aga keda ei häiri see teadmine karvavõrdki ja külma südamega ei võimalda jätkuvalt loomadele elamisväärseid tingimusi.

Ma võiks veel väga pikalt ja emotsionaalselt sellest teemast veskit jahvatada, aga arvan, et minu mõte juba elab vähemalt nii mõnegi lugeja peas edasi.  Minu soov: palun mõelge selle looma peale, keda te sööte ja tänage teda mõttes, sest te võite olla ainsad, kes seda kunagi teinud on.

Et mitte päris pisarates selle teema kotisuu täna kinni siduda, võin õnneks väita ka seda, et selline olukord ei iseloomusta kõiki loomakasvatusega tegelevaid ettevõtteid ning on loota ka riiklikul tasemel veiste (ja ka teiste tootmisloomade)pidamise ja selleks ettenähtud ruumide või ehitise seaduse täiendumist ja kontroll karmistub.